Uudised

Õppetöö käigus restaureeriti 1966. aasta Volga 01. märts ulle.ramo

Autoosakonnas oli võimalik imetleda õppetöö käigus restaureeritud 1966. aasta Volgat. Tegu on III seeria eksport mudeliga M21, mille taastas algsele kujule Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli automaalri eriala õpilane.


Auto esimeseks omanikuks oli üks Läti abielupaar, kes masina eest heaperemehelikku hoolt oli kandnud ja sellega ainult suveperiooditi sõitis. Auto täelikuks renoveerimiseks kulus kokku aasta ja kaks kuud. Kõik keredetailid restaureeriti õppetöökäigus ja sisustuse (istmed, pakiruumi, lae- ja uksepolstrid) aitas renoveerida sadulsepatöökoda Vigurtigu.

Natuke Volga ajaloost:

Prototüüpide ehitamist alustati 1954. aastal. Päris seeriatootmisse, s.t konveierile, jõudis Volga alles 1957. aastal. Samal ajal toodeti paralleelselt edasi ka Pobedat, mis lahkus liinilt alles 1958. aastal.

Ametlikus kirjanduses oli Gaz M21 disain harmooniline komplekt viiekümnendate aastate Ameerika ja Euroopa moesuundadest. Kriitikud väidavad siiski, et tegu on üsna üheselt Ameerika disainiga. Veelgi enam, „Volga” on kahtlaselt sarnane 1952. aasta Ford Mainline mudeliga. Aerodünaamika polnud sel ajal eriti aktuaalne teema ja nii on Gaz 21 aerodünaamika indeks 0,42. Ameerika mõistes oli tegu väikese autoga, olles vaid 4,83 meetrit pikk. Euroopa mastaabis asetus Gaz 21 siiski kõrgema segmendi autode sekka.

Tootmisaastate jooksul läbis M21 mitmeid noorenduskuure, mille järgi on volgasõbrad jaganud mudelid kolme seeriasse. Ametlikus kirjanduses seeriaid ei märgita, mudelierinevusi tähistatakse hoopis tähtedega.

Uuendatud mudel (rahvasuus III seeria) on kõige enam toodetud ja tänaseni kõige levinum M21 mudel. Ajad olid muutunud ning disainerid nägid palju vaeva, et vanale autole veidi sihvakam ja dünaamilisem ilme anda. Loobuti kõigest raskepärasest. Esiosa sai tihedad vertikaalsed ribid, mis külgvaates tugevalt ettepoole kaardudes annavad autole varasemast dünaamilisema ilme. Kapotilt kaotati lõplikult hirv ja selle asemel tehti madalam ja lennukam embleem. Uued stanged tehti kaheosalised, saledamad ning ilma puhvriteta. Esistange kaardub kaugemale ette – taas moodsama ja dünaamilisema välimuse huvides.
Seest muudeti veidi polstreid ja armatuurlauda, mis sai pealt pehme vinüülkatte. Veidi muutus esiistmete konstruktsioon, võimaldades sitme seljatoe maha keerata ilma spetsiaalsete tugijalgadeta.
Põhimudeli M21Л mootori võimsus kasvas 5 hj võrra 75 hobujõuni. Olulisim uuendus oli uue keremudeli turule toomine. Nüüdsest hakati pakkuma sedaankerega mudeli kõrvale ka universaali Gaz M22. Kahjuks ei kuulunud M22 erasõidukite kategooriasse ning nii said teda osta vaid riiklikud automajandid.

Gaz M21 oli parim auto, mida iga tubli riigialam endale osta sai. Maksis ta muide 5400 rubla. Gorki autotehase suurem auto Gaz 12 „ZIM” oli teoreetiliselt küll müügil, kuid kõrge hinna tõttu lihtinimesele täiesti kättesaamatu. Hilisem Gaz 13 „T¨aika” oli mõeldud vaid riigiasutuste tarbeks. Isegi kui eraisikul õnnestus kogemata Gaz 13 pruugituna kusagilt soetada, ei olnud seda Riiklikus Autoinspektsioonjis võimalik eraisiku nimele registreerida.

(Allikas: https://www.volga.ee)

 

Auto esimeseks omanikuks oli üks Läti abielupaar, kes masina eest heaperemehelikku hoolt oli kandnud ja sellega ainult suveperiooditi sõitis. Auto täelikuks renoveerimiseks kulus kokku aasta ja kaks kuud. Kõik keredetailid restaureeriti õppetöökäigus ja sisustuse (istmed, pakiruumi, lae- ja uksepolstrid) aitas renoveerida sadulsepatöökoda Vigurtigu.

Natuke Volga ajaloost:

Prototüüpide ehitamist alustati 1954. aastal. Päris seeriatootmisse, s.t konveierile, jõudis Volga alles 1957. aastal. Samal ajal toodeti paralleelselt edasi ka Pobedat, mis lahkus liinilt alles 1958. aastal.


Ametlikus kirjanduses oli Gaz M21 disain harmooniline komplekt viiekümnendate aastate Ameerika ja Euroopa moesuundadest. Kriitikud väidavad siiski, et tegu on üsna üheselt Ameerika disainiga. Veelgi enam, „Volga” on kahtlaselt sarnane 1952. aasta Ford Mainline mudeliga. Aerodünaamika polnud sel ajal eriti aktuaalne teema ja nii on Gaz 21 aerodünaamika indeks 0,42. Ameerika mõistes oli tegu väikese autoga, olles vaid 4,83 meetrit pikk. Euroopa mastaabis asetus Gaz 21 siiski kõrgema segmendi autode sekka.

Tootmisaastate jooksul läbis M21 mitmeid noorenduskuure, mille järgi on volgasõbrad jaganud mudelid kolme seeriasse. Ametlikus kirjanduses seeriaid ei märgita, mudelierinevusi tähistatakse hoopis tähtedega.

Uuendatud mudel (rahvasuus III seeria) on kõige enam toodetud ja tänaseni kõige levinum M21 mudel. Ajad olid muutunud ning disainerid nägid palju vaeva, et vanale autole veidi sihvakam ja dünaamilisem ilme anda. Loobuti kõigest raskepärasest. Esiosa sai tihedad vertikaalsed ribid, mis külgvaates tugevalt ettepoole kaardudes annavad autole varasemast dünaamilisema ilme. Kapotilt kaotati lõplikult hirv ja selle asemel tehti madalam ja lennukam embleem. Uued stanged tehti kaheosalised, saledamad ning ilma puhvriteta. Esistange kaardub kaugemale ette – taas moodsama ja dünaamilisema välimuse huvides.
Seest muudeti veidi polstreid ja armatuurlauda, mis sai pealt pehme vinüülkatte. Veidi muutus esiistmete konstruktsioon, võimaldades sitme seljatoe maha keerata ilma spetsiaalsete tugijalgadeta.
Põhimudeli M21Л mootori võimsus kasvas 5 hj võrra 75 hobujõuni. Olulisim uuendus oli uue keremudeli turule toomine. Nüüdsest hakati pakkuma sedaankerega mudeli kõrvale ka universaali Gaz M22. Kahjuks ei kuulunud M22 erasõidukite kategooriasse ning nii said teda osta vaid riiklikud automajandid.

Gaz M21 oli parim auto, mida iga tubli riigialam endale osta sai. Maksis ta muide 5400 rubla. Gorki autotehase suurem auto Gaz 12 „ZIM” oli teoreetiliselt küll müügil, kuid kõrge hinna tõttu lihtinimesele täiesti kättesaamatu. Hilisem Gaz 13 „T¨aika” oli mõeldud vaid riigiasutuste tarbeks. Isegi kui eraisikul õnnestus kogemata Gaz 13 pruugituna kusagilt soetada, ei olnud seda Riiklikus Autoinspektsioonjis võimalik eraisiku nimele registreerida.

(Allikas: https://www.volga.ee)