Meie koolist

Kooli ajaloost läbi erinevate ajastute


Vigalas on ametioskusi jagatud juba alates 1840ndatest aastatest, kui tegutses mõnda aega Vana-Vigala mõisa ülalpidamisel Oese põllutöökool.

Kooli asutamine ja tegevus vabariigi esimestel aastakümnetel

Vigala põllutöökool, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli eelkäija, alustas tööd 1. mail 1920. aastal. Kooli asutamise eesmärk oli seotud maareformi käivitamisega EV Asutava Kogu poolt 1919. aastal, mille tulemusena said paljud inimesed talupidajateks ning tekkis vajadus põllumajanduslike oskuste ja teadmiste järele.
Kooli tegevus toimus varem Üxküllide perekonnale kuulunud mõisamaadel. Teooriaõpetust hakati jagama Vana-Vigala mõisahoones, praktikaõppeks loodi koolitalu (maad kokku 231 ha), kus õpilased töötasid  oktoobrist aprillini. Suvist praktikat tehti koolitalus, kuid ka mujal Eestis ja Soomes. Õppeaeg kestis kokku kaks aastat. Koolipidajaks oli Lääne Maavalitsus.
Suure majanduskriisi aastad viisid paljud inimesed toimetulekuraskuste tõttu põllu- ja aiasaaduste kasvatamise juurde. Tekkis nõudlus aiandusspetsialistide järele. 1. aprillil 1932. aastal nimetati Vigala põllutöökool ümber Vigala põllundus- ja aianduskooliks, sest avati aiandus- ja mesindusklass kahe aastase õppeajaga. Kooli lõpetanud said aedniku ja aiandusassistendi kutse. Suurem osa õpilastest olid Läänemaa päritoluga, kelle hulgas oli ka gümnasiumi lõpetanuid.
Toimus aianduse eriala baasi korrastamine. Rajati aiand, vilja- ja ilupuukool. Hakati rõhku panema taimekaitsetöödele. Vigala piirkonna aia- ja põllupidajad said vajalikke taimekaitsevahendeid, kooli aiast ja puukoolist müüdi ilupuu kui ka viljapuu istikuid. Paljudest kooli lõpetajatest said aiandusringide asutajad, nõuandjad.
Päevase õppetöö kõrval oli õpilastele antud kohustuslikke ülesandeid, mille eesmärgiks oli kasvatada õpilastest seltskonnategelasi, kes oleksid võimelised oma mõtteid ja arvamusi avaldama ning neid ka kaitsma. Toimusid referaadiõhtud, huviõhtud.

Kooli tegevus okupatsiooni aastakümnetel

Peale sõjategevuse lõppu Eestis jätkus 1944. aasta oktoobrist õppetöö aiandus- ja põllunduskoolis. Lühikese aja jooksul vahetus kolm direktorit. Siiski elavnes koolielu, sest tööd alustasid mitmed lühiajalised kursused.
1947. aasta sügisel likvideeriti põllunduse klassid ning 15. septembrist 1947  alustas tegevust Vigala aiandus- ja mesinduskool. Mesindusõppe baasiks organiseeriti kooli juurde 80 mesilasperest koosnev mesila.
1950ndatel aastatel jätkus üleliidulise plaani alusel masina- ja traktorijaamade moodustamine, sest vastloodud riigimajandid (kolhoosid) ootasid oskustega masiniste. Koolil tuli loobuda senistest õppesuundadest. 3. septembril 1952. aastal likvideeriti Vigala aiandus- ja mesinduskool ning reorganiseeriti 1. oktoobril 1952. aastal Vigala põllumajanduse mehhaniseerimise kooliks,  traktoristide-masinistide väljaõpetamiseks. Paljud kooli õppima asunud saadeti peale mõnekuiseid teooria- ja praktikaõpinguid mitmeks kuuks Kasastani uudismaad harima.
1954. aastal lisati kooli nimele nr. 9.
1960ndatel oli kooli varustamine koolipidaja poolt hea, mis väljendus eelkõige praktikabaasi laiendamises. Kunagine kitsas lukksepa töökoda sai uued ruumid. Täiustati masinaparki, mille koosseisus oli kümnendi lõpul üle 20 traktori, 6 teraviljakombaini ja 9 autot.
Koolivõrgu korrastamine ENSV Kutsehariduse Komitee poolt tõi kaasa taas kooli nimemuutmisi. 21. detsembril 1962. aastal reorganiseeriti kool Maakutsekooliks nr. 29. 1966. aastal anti koolile Mihkel Aitsami nimi.
Oluliselt paremad võimalused koolitööks ja vaba aja sisustamiseks andis 1975. aastal tüüpprojekti järgi valminud koolihoone (720 õpilaskohaga). Samal aastal reorganiseeriti kool M. Aitsami nimeliseks kutsekeskkooliks nr. 29, sest kooli uue nimega kaasnes õpetamine uute õppekavade alusel. Õpilastel oli võimalus lisaks erialale omandada ka üldkeskharidus. Senise kaheaastase kursuse asemel oli ette nähtud läbida kursus kolme aastaga, läbides ka üldained teatud mahus, et saaks täita kutsekeskhariduse saavutamise tingimused laia profiiliga traktorist-masinisti erialal. 1. septembril 1980. aastal avati taas aianduseriala õppegrupp, 1984. aastal ka kokaeriala.
Kooli õppetöö vahele mahtus erinevaid üritusi, millest osa moodustasid parteilised propagandaüritused. Rahvas võttis nii mõnegi ettevõtmise aja jooksul omaks, mille taastoimumist oodati rõõmuga, näiteks Jüriöö ülestõusu aastapäeva tähistamine tõrvikurongkäiguga.
Toimusid kohustuslikud spordi suurvõistlused (spartakiaadid), mis sundisid kooli pingutama, et saata võistlustele hea ettevalmistusega õpilasi. Sellest perioodist on palju medaliste ja karika omanikke, kelle tegevus kooli fotoarhiivis ka talletatud.

Taasiseseisvumine ja kooli tegevus

Alanud ühiskonna politiseerumisprotsess 1980ndate viimastel aastatel viis liiduvabariigi suurema iseotsustamisõiguseni, mille võtsid endale ka koolid, kaasa arvatud Vigala kutsekool.
15. mail 1990. aastal nimetati kool taas algse nimega Vigala põllutöökooliks. Kümnendi alguspoolel oli põllutöökool tunnustatud kutsekool, mida on kinnitanud konkursi alusel sissesaamine osadele erialadele. Õppimine oli siis populaarne nii poiste kui tüdrukute hulgas. Koolis käimine oli moes, tegeldi isetegevusega. Suhted taasiseseisvumisaja koolipidajaga (Haridusministeerium) olid head.
1990 ndate  keskel oli kool siiski sulgemise äärel, sest õpetamiseks pakutud erialad ei olnud enam populaarsed põhikooli lõpetanud noorte hulgas. Aasta-aastalt kahanes  sisseastujate hulk.
Enne sajandivahetust asuti ette valmistama uute erialade õpetamist, millele toetudes vahetas kool  1998. aastal taas nime, mida kannab tänaseni. Loodi õppeasutuse uus visioon, mille valguses sai kooli tunnuslauseks „Kool kõigile!” Koolile on kehtima hakanud üleskutse tähendanud pidevaid muudatusi koolisüsteemis. Alustati kontaktide loomist naaberriikide koolisega, et saada õpetamise kogemusi teistest kultuuridest ja  luua soodne pinnas ka õpilasvahetusteks.

Kool uuel aastatuhandel

Uue aastatuhande algusest kuni tänaseni on liigutud  pidevas reformide laines, et püsida võrdsena konkurentsis teiste kutsekoolidega.
On toimunud olemasolevate õppekavade pidev täiendamine, uute õppekavade loomine.
Tähtsale kohale on seatud kooli õppekeskkondade kaasajastamine, õpetajate pidev enesetäiendamine. 2011. aastal avati renoveeritud õppetöökodade hoone, kus on praktikaõpet saanud autoplekksepa, automaalri, autotehniku, autodiagnostiku, tisleri, sepa, kiviraiumise ning looduskiviehituse eriala õpilased. Kokku on koolil kaheksa õppetöökoda, kümme õppeklassi ja arvutiklass. Kõik õpperuumid on varustatud kaasaegse õppe- ja arvutitehnikaga.
2012. aastal lõpetati peahoone teise ploki renoveerimistööd, mille raames sai kool uue katuse, aknad, välisfassaadi, ventilatsiooni- ja küttesüsteemi.
Olulisel kohal on olnud elamistingimuste parandamine. Jaanuaris 2013 avati uus õpilaskodu, mis vastab igati kaasaja nõuetele.
Koolile on olnud tähtis püsida kaasaegsena - seega olla püsivalt innovaatiline.

Vigalas on ametioskusi jagatud juba alates 1840ndatest aastatest, kui tegutses mõnda aega Vana-Vigala mõisa ülalpidamisel Oese põllutöökool.

Kooli asutamine ja tegevus vabariigi esimestel aastakümnetel

Vigala põllutöökool, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli eelkäija, alustas tööd 1. mail 1920. aastal. Kooli asutamise eesmärk oli seotud maareformi käivitamisega EV Asutava Kogu poolt 1919. aastal, mille tulemusena said paljud inimesed talupidajateks ning tekkis vajadus põllumajanduslike oskuste ja teadmiste järele.
Kooli tegevus toimus varem Üxküllide perekonnale kuulunud mõisamaadel. Teooriaõpetust hakati jagama Vana-Vigala mõisahoones, praktikaõppeks loodi koolitalu (maad kokku 231 ha), kus õpilased töötasid  oktoobrist aprillini. Suvist praktikat tehti koolitalus, kuid ka mujal Eestis ja Soomes. Õppeaeg kestis kokku kaks aastat. Koolipidajaks oli Lääne Maavalitsus.
Suure majanduskriisi aastad viisid paljud inimesed toimetulekuraskuste tõttu põllu- ja aiasaaduste kasvatamise juurde. Tekkis nõudlus aiandusspetsialistide järele. 1. aprillil 1932. aastal nimetati Vigala põllutöökool ümber Vigala põllundus- ja aianduskooliks, sest avati aiandus- ja mesindusklass kahe aastase õppeajaga. Kooli lõpetanud said aedniku ja aiandusassistendi kutse. Suurem osa õpilastest olid Läänemaa päritoluga, kelle hulgas oli ka gümnasiumi lõpetanuid.
Toimus aianduse eriala baasi korrastamine. Rajati aiand, vilja- ja ilupuukool. Hakati rõhku panema taimekaitsetöödele. Vigala piirkonna aia- ja põllupidajad said vajalikke taimekaitsevahendeid, kooli aiast ja puukoolist müüdi ilupuu kui ka viljapuu istikuid. Paljudest kooli lõpetajatest said aiandusringide asutajad, nõuandjad.
Päevase õppetöö kõrval oli õpilastele antud kohustuslikke ülesandeid, mille eesmärgiks oli kasvatada õpilastest seltskonnategelasi, kes oleksid võimelised oma mõtteid ja arvamusi avaldama ning neid ka kaitsma. Toimusid referaadiõhtud, huviõhtud.

Kooli tegevus okupatsiooni aastakümnetel

Peale sõjategevuse lõppu Eestis jätkus 1944. aasta oktoobrist õppetöö aiandus- ja põllunduskoolis. Lühikese aja jooksul vahetus kolm direktorit. Siiski elavnes koolielu, sest tööd alustasid mitmed lühiajalised kursused.
1947. aasta sügisel likvideeriti põllunduse klassid ning 15. septembrist 1947  alustas tegevust Vigala aiandus- ja mesinduskool. Mesindusõppe baasiks organiseeriti kooli juurde 80 mesilasperest koosnev mesila.
1950ndatel aastatel jätkus üleliidulise plaani alusel masina- ja traktorijaamade moodustamine, sest vastloodud riigimajandid (kolhoosid) ootasid oskustega masiniste. Koolil tuli loobuda senistest õppesuundadest. 3. septembril 1952. aastal likvideeriti Vigala aiandus- ja mesinduskool ning reorganiseeriti 1. oktoobril 1952. aastal Vigala põllumajanduse mehhaniseerimise kooliks,  traktoristide-masinistide väljaõpetamiseks. Paljud kooli õppima asunud saadeti peale mõnekuiseid teooria- ja praktikaõpinguid mitmeks kuuks Kasastani uudismaad harima.
1954. aastal lisati kooli nimele nr. 9.
1960ndatel oli kooli varustamine koolipidaja poolt hea, mis väljendus eelkõige praktikabaasi laiendamises. Kunagine kitsas lukksepa töökoda sai uued ruumid. Täiustati masinaparki, mille koosseisus oli kümnendi lõpul üle 20 traktori, 6 teraviljakombaini ja 9 autot.
Koolivõrgu korrastamine ENSV Kutsehariduse Komitee poolt tõi kaasa taas kooli nimemuutmisi. 21. detsembril 1962. aastal reorganiseeriti kool Maakutsekooliks nr. 29. 1966. aastal anti koolile Mihkel Aitsami nimi.
Oluliselt paremad võimalused koolitööks ja vaba aja sisustamiseks andis 1975. aastal tüüpprojekti järgi valminud koolihoone (720 õpilaskohaga). Samal aastal reorganiseeriti kool M. Aitsami nimeliseks kutsekeskkooliks nr. 29, sest kooli uue nimega kaasnes õpetamine uute õppekavade alusel. Õpilastel oli võimalus lisaks erialale omandada ka üldkeskharidus. Senise kaheaastase kursuse asemel oli ette nähtud läbida kursus kolme aastaga, läbides ka üldained teatud mahus, et saaks täita kutsekeskhariduse saavutamise tingimused laia profiiliga traktorist-masinisti erialal. 1. septembril 1980. aastal avati taas aianduseriala õppegrupp, 1984. aastal ka kokaeriala.
Kooli õppetöö vahele mahtus erinevaid üritusi, millest osa moodustasid parteilised propagandaüritused. Rahvas võttis nii mõnegi ettevõtmise aja jooksul omaks, mille taastoimumist oodati rõõmuga, näiteks Jüriöö ülestõusu aastapäeva tähistamine tõrvikurongkäiguga.
Toimusid kohustuslikud spordi suurvõistlused (spartakiaadid), mis sundisid kooli pingutama, et saata võistlustele hea ettevalmistusega õpilasi. Sellest perioodist on palju medaliste ja karika omanikke, kelle tegevus kooli fotoarhiivis ka talletatud.

Taasiseseisvumine ja kooli tegevus

Alanud ühiskonna politiseerumisprotsess 1980ndate viimastel aastatel viis liiduvabariigi suurema iseotsustamisõiguseni, mille võtsid endale ka koolid, kaasa arvatud Vigala kutsekool.
15. mail 1990. aastal nimetati kool taas algse nimega Vigala põllutöökooliks. Kümnendi alguspoolel oli põllutöökool tunnustatud kutsekool, mida on kinnitanud konkursi alusel sissesaamine osadele erialadele. Õppimine oli siis populaarne nii poiste kui tüdrukute hulgas. Koolis käimine oli moes, tegeldi isetegevusega. Suhted taasiseseisvumisaja koolipidajaga (Haridusministeerium) olid head.
1990 ndate  keskel oli kool siiski sulgemise äärel, sest õpetamiseks pakutud erialad ei olnud enam populaarsed põhikooli lõpetanud noorte hulgas. Aasta-aastalt kahanes  sisseastujate hulk.
Enne sajandivahetust asuti ette valmistama uute erialade õpetamist, millele toetudes vahetas kool  1998. aastal taas nime, mida kannab tänaseni. Loodi õppeasutuse uus visioon, mille valguses sai kooli tunnuslauseks „Kool kõigile!” Koolile on kehtima hakanud üleskutse tähendanud pidevaid muudatusi koolisüsteemis. Alustati kontaktide loomist naaberriikide koolisega, et saada õpetamise kogemusi teistest kultuuridest ja  luua soodne pinnas ka õpilasvahetusteks.

Kool uuel aastatuhandel

Uue aastatuhande algusest kuni tänaseni on liigutud  pidevas reformide laines, et püsida võrdsena konkurentsis teiste kutsekoolidega.
On toimunud olemasolevate õppekavade pidev täiendamine, uute õppekavade loomine.
Tähtsale kohale on seatud kooli õppekeskkondade kaasajastamine, õpetajate pidev enesetäiendamine. 2011. aastal avati renoveeritud õppetöökodade hoone, kus on praktikaõpet saanud autoplekksepa, automaalri, autotehniku, autodiagnostiku, tisleri, sepa, kiviraiumise ning looduskiviehituse eriala õpilased. Kokku on koolil kaheksa õppetöökoda, kümme õppeklassi ja arvutiklass. Kõik õpperuumid on varustatud kaasaegse õppe- ja arvutitehnikaga.
2012. aastal lõpetati peahoone teise ploki renoveerimistööd, mille raames sai kool uue katuse, aknad, välisfassaadi, ventilatsiooni- ja küttesüsteemi.
Olulisel kohal on olnud elamistingimuste parandamine. Jaanuaris 2013 avati uus õpilaskodu, mis vastab igati kaasaja nõuetele.
Koolile on olnud tähtis püsida kaasaegsena - seega olla püsivalt innovaatiline.