Meie lood

Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool 100 18. jaanuar ulle.ramo

Juubeli aasta puhul ilmus 5. mail 2020 Raplamaa Sõnumite lisalehes Koduloolane artikkel "Kutseõpetusest Vana-Vigalas 20. sajandil". Artikli Raplamaa Sõnumite lisalehele koostas Vana-Vigala TTK ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Anne Viirma.


Kutseõpetusest Vana-Vigalas 20. sajandil

Ühes vaikses ja kauges Eesti nurgas – Vana-Vigalas ollakse suursündmuse ootuses. Selle koha haridus- ja kultuurielu tuiksoon, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool, tähistab 1. mail 2020 100. sünnipäeva. Raske on leida teist suuremat sündmust Vigala piirkonna rahvale, kelle jaoks on kool olnud väga mitmes mõttes suure tähtsusega läbi aastakümnete.

Kui tulla kooli algusaegade juurde ja mõelda, miks põllumajandusklik kool Vana-Vigalasse asutati, siis oli riiklikul tasemel teadmine, et selles paigas on häid võimalusi edukalt koolitööd läbi viia. Kooli õppebaasiks saanud endised mõisa hooned ja maad lõid suured ootused tootmise arendamiseks nii põllul kui farmitöös.

Esimene kooli juhataja Karl Illimar oli lootusrikas ja tohutu töövõimega. Seda nähti ka koolipidaja, Lääne Maavalitsuse poolt, kes koolijuhataja ideid toetas ja finantseeris. Sageli olid plaanid paremad, kui teostus ise, kuid edasiliikumine toimus nii või teisiti.

Õpilastele tagati mitmekülgne teooria- ja praktikaõpe. Õppepraktikat sai teha suvevaheajal koolitalus, kuid võimalused õpitud teadmiste ja oskuste rakendamiseks töös olid ka mujal Eestis ja Soomes. Muljetavaldav on teadmine, et õpilaste vaba aeg oli rohkelt sisustatud erinevate kohustuslike tegevustega nagu näiteks referaadi- ja teemaõhtutel osalemine, orkestri tegevuses või võimlemisrühmas kaasalöömine jne. Koolis töötasid võimekad õpetajad, kes käisid ka kohalikke nõustamas aianduse ja mesinduse alal. Korraldati kooli põllumajanduslikke näitusi. Lapsevanemad ja õpilased olid kooliga väga rahul.

Algusaastatel oli õppebaasina mõeldud koolitalus suureks probleemiks tööjõu puudus, sest õpilasi oli vähe ja külvipinnad suured. 1929. aastal vähendatigi koolile mõeldud põllumaid. Eraldatud kasvupinna said mõisatöölised, kes olid varem selleks taotluse esitanud. Kool toetas kohalikke talunikke erineval viisil. Näiteks kehtis leping Vigala Piimaühisusega koolitalu piimanõude
rentimiseks, põllutöökooli pesuköögi ja võipressi kasutamiseks jne. Kohalike inimeste koolipoolse toetamise taga oli eelkõige heasoovlik, vastutulelik Karl Illimar. Ta oli ametis 21 aastat kuni 14. juunini 1941.

Algasid okupatsiooniaastakümned. Koolil tuli toime tulla ja püsima jääda. Vigala kool oli seni tegutsenud tänu nõudlusest ühiskonnas heade põllutöö-, aiandus- ja mesindusoskuste järele. 1940nate keskpaigast liiguti edasi nõukogude kooli vaimus. 1950ndatel sai aiandus- ja mesinduskoolist mehhaniseerimiskool. Algas plaanimajanduse ajastu, mis kajastus väga selgelt ka koolitöös. Nii teooria kui ka praktikaõpe oli viidud seosesse õppeasutuse või majandi (sovhoosi või kolhoosi) plaani täitmisega. Praktikaõppele saadeti ka Eestist kaugemale „välismaale” Kasastani uudismaad harima, kuhu jäädi paika mitmeks kuuks. Õppegrupi õppeedukus pidi olema vähemalt 90 %. See oli kommunistliku partei üleskutse ja käsk. Õpetajad pididki päevikutesse kandma hindeid, mis näitasid head tulemust. Õpetajaskond oli haritud, 1970ndate keskpaigas oli kooli 19 õpetajast 11 kõrgema haridusega (põhiliselt EPA ja TRÜ lõpetanud). Kooli õpilaste arv küündis hiilgeaegadel 700 õpilaseni, kellest väikese hulga moodustasid tüdrukud. Tegemist oli pikka aega suure poistekooliga, kus kõik käisid ühtse koolivormiga. Praktikariietus oli tunked, särk, vatijope, läki-läki ja kirsasaapad. Kuna tüdrukuid oli vähe, puudus poistel huvi end sättida. Igal pool kohtas vatijopedes tulevasi laia profiiliga traktorist-masiniste.

Kuid elu liikus siinmail ikka omasoodu edasi, muidugi kooli meeskonna ja õpilaste abiga. Meeskonnad on omanud juhte, keda on väga armastatud ja armastatakse. Koolis on töötanud üksjagu entusiastlikke inimesi, kelle tegevuse meenutamine tekitab erilisi, soojasid tundeid. 1960ndatel ja 1970ndatel oli kehalise kasvatuse õpetajaks hea huumoriga ja suurepäraste pedagoogiliste oskustega Elmar Tekkel, kes nakatas paljusid spordipisikuga. Võimla oli pidevalt rahvast tulvil, küll mängiti võrkpalli, tehti maadlust jne.

Tugeva spordivaimu kõrval oli Vigalas tugev pillimängu harrastamine, mis pikka aega toimus Jakob Sinikase eestvõtmisel. Poisid, kes vähegi musikaalsust omasid, puhusid pasunat tema juhatamisel. Ükski aktus ega pidu ei möödunud ilma puhkpilliorkestrita. Koolis oli palju muusika huvilisi ja seepärast tegutsesid mõnda aega nii naisansambel kui ka segakoor. 70ndatel tegutses mõned aastad ka koolipoistest koosnenud popansambel, kelle mängu saatel toimus mõisahoone saalis tihti rahvarohkeid tantsupidusid. Bänd meelitas peole Vigalasse tüdrukuid isegi Tallinnast. Pikk on olnud kooli näiteringi traditsioon, mida kantakse tänaseni. Paljud osalejad on õpetajad. 1975.aastal avati uus tüüpprojekti järgi ehitatud koolimaja, mis võimaldas avaramaid tingimusi õppimiseks, vaba aja sisustamiseks. Mõisahoone, kus varem oli õppetöö toimunud, jäi mõnda aega saatuse hooleks.

1980ndatel toimusid muudatused kooli suunitluses, mis tähendas uute erialade avamist. 1984. aastal hakati õpetama kokandust, mis on olnud üks populaarsemaid erialasid siiani. Koolil oli hädavajalik laiendada ja rajada praktikabaase, mis nõudsid suurt ressurssi, mida paraku nappis. Ehitusobjektidel venis töö. Raha puudusel jäid nii mõnedki mõtted ainult paberile. Koolipere tuli siiski toime.

Kätte jõudsid taasiseseisvumise aastad täis eufooriat ja uut indu. Algas privatiseerimine ja turumajanduslike reeglite kehtestamine, hariduselu ümberkujundamine jne. Koolilgi seisid ees taas muutuste ajad. 1990ndate esimesel poolel liikus kool veel täiskäigul rahva poolt armastatud noore koolijuhi Meelis Välise juhatamisel. Asutuses töötas üle seitsmekümne inimese. Kool oli populaarnre, mida kinnitab eelkõige kodumajanduse erialale konkursi alusel õppima pääsemine (keskmise hindega üle 4,0). Õpilased olid väga aktiivsed, korraldades erinevaid teemaõhtuid. Mitmel aastal toimusid tantsukursused koolitöötajate ja õpilaste osavõtul. Tegutses õpetajate sõutrupp, mille eeskujul sündis ka mõni õpilaste näitemäng.

Kooli maine kujundamiseks oli ka rida projektitöid, mis puudutasid õpilasvahetust naaberriikide koolidega, mida vedas innukalt Maie Üürike. Erialade valiku laiendamise vajadus erivajadustega õppijate õpetamiseks viis Helgi Nööbi mitmetesse projektitöödesse kutsehariduse osakonna juhtivspetsialistidega, millele toetudes arendati välja eraldiseisev osakond erivajadustega õppijate toetamiseks ja õpetamiseks. Kuid ühel hetkel hakkas koolil elu keeruliseks minema. Kätte oli jõudnud koolide vaheline olelusvõitlus üheksakümnendate teisel poolel. Koolile oli vaja uut visiooni. Toimus direktori vahetus ja ametisse asus Vigala juurtega põllumajanduse mehhaniseerimise eriala diplomiga, värske õpetamise kogemusega Enn Roosi. Algasid taas muutuste aastad.

Kutseõpetusest Vana-Vigalas 20. sajandil

Ühes vaikses ja kauges Eesti nurgas – Vana-Vigalas ollakse suursündmuse ootuses. Selle koha haridus- ja kultuurielu tuiksoon, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool, tähistab 1. mail 2020 100. sünnipäeva. Raske on leida teist suuremat sündmust Vigala piirkonna rahvale, kelle jaoks on kool olnud väga mitmes mõttes suure tähtsusega läbi aastakümnete.

Kui tulla kooli algusaegade juurde ja mõelda, miks põllumajandusklik kool Vana-Vigalasse asutati, siis oli riiklikul tasemel teadmine, et selles paigas on häid võimalusi edukalt koolitööd läbi viia. Kooli õppebaasiks saanud endised mõisa hooned ja maad lõid suured ootused tootmise arendamiseks nii põllul kui farmitöös.


Esimene kooli juhataja Karl Illimar oli lootusrikas ja tohutu töövõimega. Seda nähti ka koolipidaja, Lääne Maavalitsuse poolt, kes koolijuhataja ideid toetas ja finantseeris. Sageli olid plaanid paremad, kui teostus ise, kuid edasiliikumine toimus nii või teisiti.

Õpilastele tagati mitmekülgne teooria- ja praktikaõpe. Õppepraktikat sai teha suvevaheajal koolitalus, kuid võimalused õpitud teadmiste ja oskuste rakendamiseks töös olid ka mujal Eestis ja Soomes. Muljetavaldav on teadmine, et õpilaste vaba aeg oli rohkelt sisustatud erinevate kohustuslike tegevustega nagu näiteks referaadi- ja teemaõhtutel osalemine, orkestri tegevuses või võimlemisrühmas kaasalöömine jne. Koolis töötasid võimekad õpetajad, kes käisid ka kohalikke nõustamas aianduse ja mesinduse alal. Korraldati kooli põllumajanduslikke näitusi. Lapsevanemad ja õpilased olid kooliga väga rahul.

Algusaastatel oli õppebaasina mõeldud koolitalus suureks probleemiks tööjõu puudus, sest õpilasi oli vähe ja külvipinnad suured. 1929. aastal vähendatigi koolile mõeldud põllumaid. Eraldatud kasvupinna said mõisatöölised, kes olid varem selleks taotluse esitanud. Kool toetas kohalikke talunikke erineval viisil. Näiteks kehtis leping Vigala Piimaühisusega koolitalu piimanõude
rentimiseks, põllutöökooli pesuköögi ja võipressi kasutamiseks jne. Kohalike inimeste koolipoolse toetamise taga oli eelkõige heasoovlik, vastutulelik Karl Illimar. Ta oli ametis 21 aastat kuni 14. juunini 1941.

Algasid okupatsiooniaastakümned. Koolil tuli toime tulla ja püsima jääda. Vigala kool oli seni tegutsenud tänu nõudlusest ühiskonnas heade põllutöö-, aiandus- ja mesindusoskuste järele. 1940nate keskpaigast liiguti edasi nõukogude kooli vaimus. 1950ndatel sai aiandus- ja mesinduskoolist mehhaniseerimiskool. Algas plaanimajanduse ajastu, mis kajastus väga selgelt ka koolitöös. Nii teooria kui ka praktikaõpe oli viidud seosesse õppeasutuse või majandi (sovhoosi või kolhoosi) plaani täitmisega. Praktikaõppele saadeti ka Eestist kaugemale „välismaale” Kasastani uudismaad harima, kuhu jäädi paika mitmeks kuuks. Õppegrupi õppeedukus pidi olema vähemalt 90 %. See oli kommunistliku partei üleskutse ja käsk. Õpetajad pididki päevikutesse kandma hindeid, mis näitasid head tulemust. Õpetajaskond oli haritud, 1970ndate keskpaigas oli kooli 19 õpetajast 11 kõrgema haridusega (põhiliselt EPA ja TRÜ lõpetanud). Kooli õpilaste arv küündis hiilgeaegadel 700 õpilaseni, kellest väikese hulga moodustasid tüdrukud. Tegemist oli pikka aega suure poistekooliga, kus kõik käisid ühtse koolivormiga. Praktikariietus oli tunked, särk, vatijope, läki-läki ja kirsasaapad. Kuna tüdrukuid oli vähe, puudus poistel huvi end sättida. Igal pool kohtas vatijopedes tulevasi laia profiiliga traktorist-masiniste.

Kuid elu liikus siinmail ikka omasoodu edasi, muidugi kooli meeskonna ja õpilaste abiga. Meeskonnad on omanud juhte, keda on väga armastatud ja armastatakse. Koolis on töötanud üksjagu entusiastlikke inimesi, kelle tegevuse meenutamine tekitab erilisi, soojasid tundeid. 1960ndatel ja 1970ndatel oli kehalise kasvatuse õpetajaks hea huumoriga ja suurepäraste pedagoogiliste oskustega Elmar Tekkel, kes nakatas paljusid spordipisikuga. Võimla oli pidevalt rahvast tulvil, küll mängiti võrkpalli, tehti maadlust jne.

Tugeva spordivaimu kõrval oli Vigalas tugev pillimängu harrastamine, mis pikka aega toimus Jakob Sinikase eestvõtmisel. Poisid, kes vähegi musikaalsust omasid, puhusid pasunat tema juhatamisel. Ükski aktus ega pidu ei möödunud ilma puhkpilliorkestrita. Koolis oli palju muusika huvilisi ja seepärast tegutsesid mõnda aega nii naisansambel kui ka segakoor. 70ndatel tegutses mõned aastad ka koolipoistest koosnenud popansambel, kelle mängu saatel toimus mõisahoone saalis tihti rahvarohkeid tantsupidusid. Bänd meelitas peole Vigalasse tüdrukuid isegi Tallinnast. Pikk on olnud kooli näiteringi traditsioon, mida kantakse tänaseni. Paljud osalejad on õpetajad. 1975.aastal avati uus tüüpprojekti järgi ehitatud koolimaja, mis võimaldas avaramaid tingimusi õppimiseks, vaba aja sisustamiseks. Mõisahoone, kus varem oli õppetöö toimunud, jäi mõnda aega saatuse hooleks.

1980ndatel toimusid muudatused kooli suunitluses, mis tähendas uute erialade avamist. 1984. aastal hakati õpetama kokandust, mis on olnud üks populaarsemaid erialasid siiani. Koolil oli hädavajalik laiendada ja rajada praktikabaase, mis nõudsid suurt ressurssi, mida paraku nappis. Ehitusobjektidel venis töö. Raha puudusel jäid nii mõnedki mõtted ainult paberile. Koolipere tuli siiski toime.

Kätte jõudsid taasiseseisvumise aastad täis eufooriat ja uut indu. Algas privatiseerimine ja turumajanduslike reeglite kehtestamine, hariduselu ümberkujundamine jne. Koolilgi seisid ees taas muutuste ajad. 1990ndate esimesel poolel liikus kool veel täiskäigul rahva poolt armastatud noore koolijuhi Meelis Välise juhatamisel. Asutuses töötas üle seitsmekümne inimese. Kool oli populaarnre, mida kinnitab eelkõige kodumajanduse erialale konkursi alusel õppima pääsemine (keskmise hindega üle 4,0). Õpilased olid väga aktiivsed, korraldades erinevaid teemaõhtuid. Mitmel aastal toimusid tantsukursused koolitöötajate ja õpilaste osavõtul. Tegutses õpetajate sõutrupp, mille eeskujul sündis ka mõni õpilaste näitemäng.

Kooli maine kujundamiseks oli ka rida projektitöid, mis puudutasid õpilasvahetust naaberriikide koolidega, mida vedas innukalt Maie Üürike. Erialade valiku laiendamise vajadus erivajadustega õppijate õpetamiseks viis Helgi Nööbi mitmetesse projektitöödesse kutsehariduse osakonna juhtivspetsialistidega, millele toetudes arendati välja eraldiseisev osakond erivajadustega õppijate toetamiseks ja õpetamiseks. Kuid ühel hetkel hakkas koolil elu keeruliseks minema. Kätte oli jõudnud koolide vaheline olelusvõitlus üheksakümnendate teisel poolel. Koolile oli vaja uut visiooni. Toimus direktori vahetus ja ametisse asus Vigala juurtega põllumajanduse mehhaniseerimise eriala diplomiga, värske õpetamise kogemusega Enn Roosi. Algasid taas muutuste aastad.