Heietusi oli paljudel teemadel ja rohkesti.  Kuhugi oleks ehk olnud võimalik välja jõuda, kui lähtekohaks oleks võetud mingi probleem. Ka tööpuudusest ei ole võimalik jagu saada tööpuudusega tegeledes.

 

Vaja oleks avastada, sõnastada ja avalikustada tööpuuduse kui probleemi põhjused.

 

Keskenduma ei peaks mitte töötutele ega tööotsijatele, vaid tööhõive ja tööpuuduse põhjustele, sageli ka põhjuste põhjustele.

 

Paraku on praegu nii, et Sotsiaalministeeriumis ja selle haldusalas olevas Töötukassas pole tööst kui fenomenist ja kui  protsessist, töö teguritest, sh töökeskkonnast, töökorraldusest jms professionaalse käsitluse märkegi.

 

Nendes asutustes, kus peaks olema asjatundjad tegevussüsteemi ja selle elementide käsitlemiseks, polnud mõni nädal tagasi veel ühtki mudelit töösfääris kujunenud probleemide põhjuste avastamiseks ning sellise ettevõtlusõppe korraldamiseks, millest oleks saanud kasu olla.

 

Jutud sellest, kuidas tuhanded töötud võiksid ise hakata tööandjateks,  on väga pehmelt öeldes vastutustundetud.

 

Tööalane ebakompetentsus on Töötukassas lausa masendav, aga nn „kõrgemalseisvas” asutuses (Sotsiaalministeeriumis) on kompetentsusaste enam-vähem samasugune ja riik muudkui uhab töötuse vähendamiseks, tööalaseks õppeks jne nii oma kui ka EL-st saadud raha, hoolimata sellest, et see kõik lendab tuulde.

 

Riigikontroll muudkui juhib tähelepanu asjatundmatust süsteemitust tegutsemisest tingitud raiskamisele, aga kuna põhjused  on jäänud alati käsitlemata, siis jätkub kõik endistviisi.

 

Ühiskonnas kujunenud olude ja situatsiooni ning nende muutumise suuna ja intensiivsuse tuvastamiseks on vaja teoreetilist, metodoloogilist ja metoodilist alust; vaja on mudeleid ja inimesi, kes oskavad ning tahavad mudelite abil inimesest lähtuvalt mõelda.

 

Paraku seda kõike ju ei ole. Ilma ühiskonnateaduseta ei ole võimalik riigi tasandil professionaalselt toimetada ehk võimalusi ja ohte õigeaegselt ette näha ning infrastruktuuri kavandada. Eestis on ühiskonnateadusest alles veel üha enam hägustuv mälestus.

 

Seni, kuni me ei ole suutelised nimetama asju oma nimega, ei suuda (ei taha) näha vastuolusid linna ja maa, eri põlvkonna töövõtjate ja  tööandjate, eri rahvusgruppidesse kuuluvate ja eri piirkondades elavate inimeste vahel, siis oleme veel kaugel sellest, et oleks mõtet loota programmi “Eesti 100” õnnestumisele.

 

 Autor:Ülo Vooglaid, Kärajatel

Uudised

Vana-Vigala Hariduse tn 2; This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.; Tel +372 482 4545; Mob +372 505 2766